Näitus oli Muuga Lasteaia võrkaial 26. septembrist kuni oktoobri lõpuni 2026.
Altmetsa ja Kaalika tee kant
Altmetsa teel
Aruheina teel
Kraavi peegeldus
Lammutuse ootel
Maxima juures
Paluülase teel kasside kokkutulekul
Raudtee ääres Maardu teel
Skulptuur Sinine Elevant
Suveõhtune Muuga tee
Sõlmheina kant
Tööstusmaastik Vana-Narva maantee suunas
Vaade Muuga Sadama hoone katuseterrassilt
Vaade Sadamale Maardu teelt
Vaade Viljapuu puiestee suunas
Õunapuu puiestee
2024. aasta november - 2025. aasta november. Fotod: Eve Sepp
Muuga aedlinn pole mitte ainult erakordne linnaruum, s.t ruumiliselt inspireeriv maastik, vaid ka piirkond, mille aja(loo)line areng on jõudnud erakordsesse perioodi.
Aedlinna iseloom teeb Muugast omamoodi vaheala, milles tsivilisatsioon ja loodus jätkuvalt omavahelist tasakaalu otsivad – sellele viitab juba „aedlinna“ mõiste, milles asetuvad kõrvuti esmapilgul kokkusobimatud osised. Muugal põimuvad ja samas pingestuvad omavahel linnalised ja looduslikud jõud. Ruumilisele määratlematusele lisavad pinget aedlinna ümbritsevad – ja vaadetena aedlinna ruumi sisenevad – tööstusmaastikud, mis lisavad aedades toimuvaile tasakaaluotsinguile võitluslikkust. Muuga territooriumi läbistavad raudteed meenutavad aga lubjastuvaid veresooni, mida mööda on liikunud rikkused ja lubadused, ent mille vaikoleku tulevikku ei tea keegi ette arvata.
Ent nagu öeldud, ei asu Muuga mitte ainult erinevate ruumiloogikate vahel, vaid on sattunud ka oma ajalises arengus üleminekufaasi – ning on hakanud sellest ehk juba otsapidi väljumagi. Nõukogudeaegsed suvilad asenduvad üksteise järel moodsate elamutega, juhuslikuna tunduv taandub eesmärgipärasuse ees, korrastatakse teid ja kraave, metsaalused kaovad või täituvad uute hoonetega, algsele aedlinnale omast olekut on hakanud tasapisi, aga järjekindlalt asendama moodne taristu – ent samas pole kunagise aedlinna jäljed veel kaugeltki kadunud, need lihtsalt taanduvad, hajuvad, lagunevad, pleegivad, siin-seal on näha pindu, mida katab veel Moskva olümpiamängude aegne värv. Fotograaf Eve Sepp kõndis ühest talvest teiseni mööda aedlinna tänavaid ja tanumaid ning püüdis talletada tasase, ent järjepideva muutuse jälgi, mistõttu õnnestus tal Muuga metamorfoose ühtaegu dokumenteerida ja poetiseerida.
Jan Kaus,
muugakas 2006. aastast 2026. aastani